S ee Inglismaalt pärit kääbusterjer on koeratőuna registreeritud 1876 aastal. Seega on tegu suhteliselt noore tőuga. Tänapäeval on temast saanud väga populaarne seltsi- ja näitusekoer, kuigi algselt kasutati teda muuhulgas rottide püüdjana.
Yorksire'i terjer oli algselt umbes 6-7 kg raskune jahiterjer, aretatud 19. sajandi keskel. Šoti töölised, kes otsisid Põhja-Inglismaa tekstiilivabrikus tööd, käisid ringi koos oma koertega. Neid koeri ristati kohalike variantidega. Tõenäoliselt on tõu tagapõhjaks nii clydesdale kui paisley terjerid ning inglise toy terjerid kui ka lisaks Põhja-Inglise terjerid, näiteks dandie dinmont, skye- ja manchesteri terjer. Et saada pikemat ja siidjamat karva ning väiksemat koera, ristati tõuga ka arvatavasti malta koeri.
19. sajandi lõpul, kui inglased hakkasid huvituma kurioosumitest koeraaretuses, tehti yorkshire'i terjerist range valiku põhjal "puhas" kääbuskoer. Yorkshire'i terjer on üks meie kõige tüüpilisemaid näitusekoeri ning sellisena kogu maailmas hinnatud. Tema rikkalik karvkate võib aga koerale argipäevaelus tihti tüli tekitada.
Iseloomult on Yorkshire terjer nupukas, ülienergiline, elurőőmus, ustav ja julge. Ta on kiindunud oma peremehesse, truu, vőőraste suhtes umbusklik. Neid on lihtne koolitada, kuigi neil esineb ka terjeritele omast otsustatavust ja ka pőikpäisust. Ta vajab palju liikumist ja tegevust, vastasel juhul vőib ta muutuda neurootiliseks.
Allikas: http://www.koer.ee
|
|